Kivi avati 19. septembil 2014

Pilte saate vaadata siin...

 

Mälestame Muuga vana koolimaja

2014. aastal möödub 70 aastat ühest kurvast päevast Muuga kooli ajaloos. 19. septembril 1944 süüdati Muuga koolimaja lennukilt süütepommiga põlema. Tol hetkel olid koolimajas õpetaja Rohusaar oma 2 lapsega. Jaan Rohusaar (kes oli sel ajal 2. klassi õpilane) meenutas selle päeva sündmusi alljärgnevalt:
„Sel päeval oli imekena suvelõpu ilm. Lõuna paiku olime toas, teisel korrusel, kui ema hüüdis: „Lapsed, ruttu kaevikusse!“. Ta olla näinud aknast Venevere poolt piki teed tulevat punatähelist lennukit. Jõudsin vaid esikusse naaberkorteri ukse taha, kui seal käis hirmus kärakas. Lennuk oli poetanud süütepommi, mis lõhkes minust ilmselt paari meetri kaugusel. Ma ei suuda meenutada, kuidas ma trepist alla sain. Järgmisena on mälus pilt, kuidas ma üle kaeviku serva vaatan ja näen ema, kes oli meie korteri hoovipoolse akna lahti teinud ja loopis sealt midagi alla. Kuidas kuiv puumaja ilmselt paarikümne minutiga üleni leekides oli ja kuidas ma sealt ära sain, on mälust pühitud.“
Tema õe Lehti (tol ajal 11 aastane 4. klassi õpilane) mälestused annavad aimu ka sellest, miks koolimaja pommirahe alla jäi.„Sõja ajal oli Muuga koolimajas saksa sõjaväe tõlkide kool, seetõttu oli osa ruume sõjaväe käsutuses. Tõlkide koolis oli nii sakslasi, kellele õpetati eesti ja vene keelt, kui ka eestlasi, õppimas saksa ja vene keelt. Elasime koolis sõbralikult. Ei mäleta, et keegi väga kannatanud oleks. Kohalikud õpetajad olid ka tõlkide koolis õpetajateks, mistõttu ema selle töö pärast saime hiljem kogu aeg hirmu tunda. Peagi algasid ka Eestis suured pommitamised. Tunnen elu lõpuni kõrvus-hinges hirmsat vene lennuki „jõua-jõua-jõuat“. Siis katsime hoolega aknad ja mina kartsin eriti kuuvalgeid öid, mõeldes, et koolimaja suur tsinkplekist katus peab küll vene lennukile kätte paistma ja siia ta just oma pommid puistab. Uue sõja lähenedes lahkus sõjavägi koolimajast. 19. septembril olime koolimajas ainult meie: ema, vend Jaan ja mina. Ema tegi meile hommikul vanni, et mine tea, mis ajad tulemas ja millal jälle korralikult pesta saab. Jaan oli juba korras, puhtaks pestud ja riides. Mina istusin toa põrandal, toppides jalga sukka, sussi ja kummist botikut. Näen aknast Mustvee poolt tulemas madalalt hirmsa müraga lennukite rivi. Ja siis prahvatused, tule sähvatused...Nii sealt trepist alla, läbi suitsu ja tolmu tormasime, mul ühes jalas vaid botik. Kooli juurde oli kaevatud sõjaväe poolt kaevik. Sinna ema meid käsutas. Siis lõigi koolimaja krussis plekk-katusest välja tulesammms, kohe meie akna kõrval korteri kohal. Lennukite laine tuli väga madalalt ja oma hirmsal teekonnal õue nägin koridori aknast veel lennuki tiiba ja sellel viisnurka. Nii algasid meie jaoks „vabastuslahingud!“ Külarahvas nägi koolimaja leekides ja jooksis appi. „Vabastajad“ olid süüdanud kolm suuremat maja ümbruskonnas, kus juba ammu polnud ainsatki saksa sõjaväelast.

“21. septembri 2013 aasta Virumaa Teatajas kutsub Jaan Rohusaar vilistlasi meenutama seda päeva ja tähistama koolimaja kunagist paika. Selleks on juba valmis vaadatud suur maakivi, millel tuleks vastav silt.


Muuga Põhikool ja Maanaisteselts Eha

Kujundus JSN